Meretuul

Eesti võime toota ja eksportida tuuleparkide elektrit loob riigile võimaluse tagada oluline osa kodumaiseks tarbimiseks vajalikku keskkonnasäästlikku elektrit ning parandada kaubandusbilanssi, eksportides elektrit või selle abil toodetud kütuseid, tooteid ja teenuseid.

Praegu pole Eestis töös ühtegi meretuulikut, seda hoolimata tõigast, et mitme tuulepargi arendus on praeguseks kestnud juba enam kui kümme aastat. Perspektiivis on meretuuleenergeetika tehniline ja tuuleoludel põhinev potentsiaal väga hea. 2030. aastate alguseks on sobivate majanduslike ja regulatiivsete asjaolude realiseerumisel võimalik üle 3000 MW meretuuleenergia võimsuse olemasolu merel jagatuna kolme tuulepargi vahel – nendest kaks Liivi lahel ja üks Saaremaa lähistel.

Niinimetatud „teise laine“ meretuuleprojektide arendamiseks on riik algatanud hoonestusloa ja keskkonnamõjude hindamise veel kahele arendajale ning arendushuviliste ring on peagi täienemas. Paralleelse tingimusena on nende tuuleparkide käitamiseks vajalik Eesti–Läti 4 ühenduse ja Estlink 3 väljaehitamine.

Teekaardi seisukohalt peab energeetikaga seotud otsuste puhul alati silmas pidama ning Eesti jaoks võimalikult mõistlikult täitma energia trilemma kõiki tingimusi – keskkonnasäästlikkus, varustuskindlus ja mõistlik hind. Meretuuleparkide rajamise positiivseks küljeks teekaardi seisukohalt on taastuvenergia tootmise mitmekesistamine ja energiatootmise hajutamine – need täidavad hästi keskkonnahoidlikkuse ja varustuskindluste nõudeid energia trilemmas. Samas on kõigi energiatootmiste rajamise eelduseks suurim võimalik ühiskondlik kasu ja eelistatult dotatsioonivaba tootmine. Seetõttu tuleb püüda leida parim võimalik tasakaal kulude ja tulu vahel ning võtta minimaalselt kohustusi riigile.

Edasine meretuuleparkide ulatuslikum rajamine Eesti rannikuvetes sõltub tehniliselt ja majanduslikult ühise merevõrgu – nn Super Gridi rajamisest, kahe- või mitmepoolsetest riikidevaheliste võrguühenduste loomisest ning vesiniktehnoloogia arengust (nii tootmise, jaotamise kui ka kasutamise poolel), sealhulgas vesiniku tarnekoridoride rajamisest nii maismaal kui ka merel. Vesiniku laialdane kasutamine autotranspordis ei oma majanduslikku potentsiaali ja Euroopa tasandil on selle suuna edasine arendamine praegu küsimärgi all. Kuna Eestis pole vesinikku tarbivat tööstust, siis vesiniku siseriiklik tarbimine on marginaalne ja vesiniku tootmisel on potentsiaali ainult kaugemas tulevikus ekspordiartiklina – ühise vesinikutaristu tekkimisel.

Võimalik ühiskondlik kasu meretuuleparkidest seisneb suurenevas majanduse konkurentsivõimes, madalamas elektrihinnas ja uutele tööstusharudele potentsiaalses energiaallikas. OÜ Finantsakadeemia koostatud analüüsi kohaselt on ainuüksi 1000 MW meretuulepargi ehitusperioodil riigi maksutulud u 162 miljonit eurot aastas ning opereerimisperioodil u 130 miljonit eurot aastas. SKP kasv on vastavalt 1,3% ehitusperioodil ja 1,5% opereerimise ajal. Kohaliku puhta energia baasil tehtavad uued tööstusinvesteeringud võimaldavad luua täiendavat lisandväärtust ning töökohti. Madalamast elektribörsihinnast võidab kogu ühiskond – ainuüksi 10 €/MWh madalama hinna korral on ühiskonna kokkuhoid elektrienergia kuludelt 154 miljonit eurot.

Eesti omatarvet ületavate meretuuleparkide rajamise majanduslik edukus ja võimalikkus sõltub ka majanduslikest-ärilistest teguritest, nagu muutused elektriturul, erinevate riskimaandusinstrumentide areng ja kättesaadavus, vesiniku ning selle derivaatide turu areng jms. Arvestades, et Euroopas on eesmärgiks seatud kliimaneutraalsus ja rohepööre, peaksid vajalikud majanduslikud ning regulatiivsed eeldused tulevikus meretuuleparkidesse investeerimist pigem soosima.

Meretuuleparkide finantseerimisriskide ja turutõrke ületamiseks on võimalik rakendada järgmisi mehhanisme:

• elektrienergia ostu-müügilepingud (PPAd) – pikaajalised elektrienergia ostu-müügilepingud on kujunemas viisiks, kuidas taastuvenergiaprojektide finantsriske maandada. Põhjamaades on PPAde turg olnud siiani kiirelt arenev, viimasel ajal on arengutempo küll pidurdumas;
• RED II – taastuvenergia direktiiv on taastuvenergia eesmärkide saavutamise hõlbustamiseks loonud kolm koostöömehhanismi: statistilised ülekanded, ühisprojektid, ühised toetuskavad. Siiani on Eesti osalenud peamiselt statistiliste ülekannete mehhanismides, aga tulevikus võiksid kõik loetletud instrumendid olla kasutatavad;
• taastuvenergia rahastusmehhanism – vastuvõttev liikmesriik, kes pakub võimsusi rahastavale liikmesriigile, osaleb Euroopa Komisjonile teatatavas mahus üleeuroopalistel taastuvenergia vähempakkumistel või investeerimisgrantide taotlustes.

Poliitikasoovitused

• Mere- ja maismaatuuleparkide õigeaegse võrguühenduse saavutamiseks tuleb:
  • koheselt ja etteulatuvalt (enne tulevaste vähempakkumiste tulemuste selgumist) alustada 100% taastuvelektri eesmärgi saavutamiseks vajalike võrguinvesteeringute puhul juba praegu ehitusõiguse saamiseks vajalike haldusmenetluste, eelprojekteerimise ning maakasutusõiguste kokku leppimisega;
  • teha ära investeerimisotsused ja alustada elluviimisega nende võrguinvesteeringute osas, mis erinevate stsenaariumide korral on igal juhul (või vähemalt suure tõenäosusega) 100% taastuvelektri eesmärgi saavutamiseks vajalikud, kaasa arvatud, aga mitte ainult, seniste vähempakkumiste võitjaks osutunud tootmisseadmete põhivõrguga ühendamiseks vajalikud investeeringud;
  • võtta vastu ja jõustada nn fikseeritud hinnaga võrguliitumiste regulatsioon.

• Tuuleenergia arendajad on tegutsenud teadmises ja ootuses, et riigikaitselised piirangud on lahenduse leidnud ning Eesti riigi ja majanduse edasiseks toimimiseks vajalikku taastuvelektrit tootvat tuulepargid ning riigikaitselised tegevused ja eesmärgid on ühildatavad. Arendajad ootavad riigipoolset kinnitust enne 2025. aastal aset leidvaid vähempakkumisi, et tuuleparkide arendamine saab jätkuda riigi juba väljendatud lubadustele vastavalt – Mandri-Eestis vabaneb 2025. aastaks kõrguspiirangutest elektrituulikutele ligikaudu 60% territooriumist ning kõrguspiirang avamere tuulegeneraatoritele Riia lahes ja Eesti saarte Hiiumaa, Saaremaa ja Vormsi piirkonnas on eemaldatud 2026. aasta esimeses kvartalis. Raadioseadmete töövõimega seonduvalt jätkatakse aga praktikaga, et iga elektrituuliku asukoht tuleb eraldi kaitseministeeriumiga kooskõlastada, ja sellega on kaitseministeeriumi kooskõlastused loonud õiguskindluse arendustegevusega jätkamiseks.