Energiatõhusus ja -sääst

Rohepöörde käigus on ELis siiani rohkem tähelepanu pööratud energia tootmise suurendamisele ja kaasajastamisele, mitte tarbimise vähendamisele. Kliimaneutraalsuse saavutamine taastumatute uute ressursside kasutamise abil pole aga keskkonna suhtes jätkusuutlik ilma tarbimise vähendamise ega olulise energiasäästuta. RePowerEU plaani kohaselt soovitakse kiiremini väheneda sõltuvust Vene päritolu gaasi- ja naftatoodetest ning samal ajal võidelda kliimakriisiiga.

Primaarenergia kasutuse vähendamise vältimatuks osaks on hoonete energiatõhusus. Hoonete energiatarbimise vähendamiseks läbiviidavad projektid jagunevad suures plaanis kolme kategooriasse:

Tootmistehnoloogilised – lahendused on selgelt rakendatavad vaid tööstusettevõtetes eesmärgiga efektiivsemalt toota. Muudes hoonetes on tehnoloogiaks valdavalt köögi- ja kontoritehnika, millega energiatõhususe eesmärgil tegutsemine ei ole mõistlik.

Ehituskonstruktsioonilised – sellesse kategooriasse kuuluvad kõikvõimalikud hoonetega seonduvad projektid, sh fassaadi soojustamine, akende vahetus, katuse vahetus/soojustamine, vundamendi soojustamine jne. Hoone tervikrenoveerimisel on märkimisväärne efekt primaarenergia vähendamisele, ulatudes kohati üle 50%, kuid arvestades investeeringu suurust (keskmiselt alates 600 €/m²), ei oma projektid mõistlikku tasuvusaega. Paraku aga muud moodi eesmärke täita ei saa ja siinkohal tuleb riigil anda enda panus.

Tehnosüsteemidega seonduvad – kuna enamik energiatarbimisest hoones on tehnosüsteemide poolt tekitatud eesmärgiga hoida inimestele sobivat sisekliimat õppimiseks, elamiseks ja töötamiseks, tuleks ka sellele valdkonnale panna senisest oluliselt suuremat rõhku. Tarbimise tark juhtimine, selle vähendamine ja tehnosüsteemide renoveerimine on madalaima eriinvesteeringuga (30–100 €/m²) ettevõtmine, mille tasuvusaeg jääb keskmiselt 4–8 aasta juurde.

Hoonete kategoriseerimine, regulatsioon ja lahendused

Jättes tööstuskompleksid eraldi käsitletavalt kõrvale (tarbimist saab vähendada sarnaselt ärikinnisvaraga), jaguneb hoonefond kolmeks peamiseks kategooriaks: ärikinnisvara, elukondlik kinnisvara ja avaliku sektori hooned. Lisaks vaadeldakse regulatsioonide tasandil erinevalt ehitatavaid ja olemasolevaid hooneid, millele tulevikus kohaldatakse erinevaid nõudeid.

Mitteeluhooned, sh ärikinnisvara ja avalik sektor ning lahendused

Vastavalt hoonete energiatõhususe direktiivile 1275/2024 tuleb järgmise kümne aasta jooksul renoveerida 26% halvima energiatõhususega hoonetest. Eesmärk on aastaks 2050 viia hoonete CO₂-heide nulli. 26% energiatõhususe saavutamine eeldab, et kõik mitteeluhooned peaksid jõudma E-klassi tasemeni. Lisaks eelmainitule on kohustus paigaldada enamikule hoonetest päikeseelektrijaamad, ehitada välja keskne hooneautomaatikasüsteem, tagada korrapärane süsteemide hooldus, võtta kasutusele seiresüsteem ning tagada valgustuse automaatjuhtimine. Need on vaid mõned näited kohustustest, mis ärikinnisvara ja avaliku sektori hoonetes ellu tuleb viia.

Kuna ehituskonstruktsiooniliste projektide investeeringud on eelduslikult liiga kõrged eelmainitud eesmärgi täitmiseks, siis enamik energiatarbimise vähenemisest ja energiatõhususest tuleb saavutada tehnosüsteemide kaudu. Tuginedes viimasele kliimaministeeriumi uuringule, kus käsitleti eeskätt kiirelt tasuvaid projekte, võib väita, et:

• ärikinnisvaras on energiasäästu potentsiaal keskmiselt 27%;
• lahenduste tasuvusaeg jääb alla 5 aasta;
• keskmine eriinvesteering on 40 €/m²;
• CO₂ kokkuhoid ruutmeetri kohta on 24.

Tulemustest lähtub, et tehnosüsteemide juhtimisel ja renoveerimisel on märkimisväärne mõju kasvuhoonegaaside vähendamisele, primaarenergia kokkuhoiule ning ärilisele tasuvusele. Põhilisteks meetmeteks on:

Hooneautomaatikasüsteemide rajamine või nüüdisajastamine sh ringluspumpade vahetamine ning virtuaalse elektrijaama rakendamine – kokkuhoid 20–40%.

Valgustuspaigaldise standardikohane projekteerimine ja sellejärgne renoveerimine ning automatiseerimine – kokkuhoid kuni 90%.

Soojussõlmede, külmajaamade ja katelde automaatika vahetus, rajamine või tõhustamine – kokkuhoid 10–20%.

Päikeseelektrijaamade ehitus – tasub ära vaid omatarbimise katmiseks ja eeldab realiseerimiseks teatud eeltingimusi, nagu soodsad ilmakaared, lihtne paigaldus, katuse vastupidavus – kokkuhoid keskmiselt 3–5%.

Mõõtmis- ja seiresüsteemide rajamine – tegemist peaks olema esmase lahendusega, mis tagab energiatarbe seire ning energiamärgise optimeerimise – kokkuhoid ligikaudu 5–10%.

Veesäästupaketi realiseerimine, reaktiivenergia kompenseerimine, laetiivikute paigaldamine, primaarenergia vahetus, soojuspumpade kasutuselevõtt, suruõhusüsteemide optimeerimine (tööstustes), tehnohoolduse ja elektrikäidu kvaliteedi parandamine, börsihinna järgi juhtimine – väiksema mõjuga ja alati mitte igal pool rakendatavad meetmed.

Elukondlik kinnisvara ja lahendused

Elukondlik kinnisvara jaguneb korter- ja eramajade vahel. Põhiliseks probleemiks on nõukogudeaegsed hooned, kus pole tagatud elamiseks sobiv sisekliima, hooned on osaliselt amortiseerunud ning energiatõhusus kehvapoolne. Selleks, et kliimaeesmärke saavutada, tuleb Eestis renoveerida järgnevatel kümnenditel ligi 14 000 kortermaja. Tegemist on väga kuluka ja ambitsioonika plaaniga, mis vajab suuremahulist riiklikku rahastust. Probleemi tõsidus ei peitu vaid investeeringu vajaduses, vaid lisaks renoveerimise kiiruses, konsultantide võimekuses, projekteerimise mahus ja ehituse võimalikus kuhjumises teatud ajaperioodile. Kui nõudlus mingi hetk pakkumist ületab, tõusevad paratamatult ka hinnad, kvaliteet langeb ning tulemused ei pruugi olla saavutatavad.

Kortermajade energiasäästulahendused

Ehituskonstruktsioonilised investeeringud – välispiirete soojustamine, akende ja uste vahetus, katuse vahetus, vundamendi soojustamine. Need investeeringud on kulukad ja tasuvusaeg liiga pikk ning enamikul juhtudel ületabamortisatsiooniperioodi. Vajadus tuleneb regulatsioonidest, hoone amortiseeritusse astmest ja sisekliima parandamise vajadusest.

Hooneautomaatikasüsteemide rajamine või kaasajastamine – vanemates kortermajades ei ole palju, mida saaks automatiseerida – põhiline puudutab soojussõlmi, väljatõmbeventilaatoreid ja ringluspumpade vahetust – kokkuhoid 10–20%.

Valgustite vahetus ja automatiseerimine – lahenduse käigus tuleb vahetada traditsioonilised valgustid leedvalgustite vastu ning tagada liikumispõhine ja naturaalsest valgustatuse tasemest sõltuv juhtimine – kokkuhoid kuni 80% valgustusega seotud kuludelt.

Päikeseelektrijaamade ehitus – tasub ära vaid omatarbimise katmiseks ja eeldab realiseerimiseks teatud eeltingimusi, nagu soodsad ilmakaared, lihtne paigaldus, katuse vastupidavus – kokkuhoid keskmiselt 3–5%. Kuna eratarbija tarbimisprofiil ei ühti päikeseelektrijaama tootmise profiiliga, ei ole meede hea tasuvusega ega enamikul juhtudel majanduslikult mõistlikult rakendatav.

Veesääst – hoonetes, kus sooja vett toodetakse elektriboileritega, tuleks kindlasti kaaluda kesksele soojaveetootmisele üleminekut. Kombineerides lahendust veesäästlikele duššidele ja valamusegistitele üleminekuga, on kokkuhoid 10–60% veekulult.

Mõõtmis- ja seiresüsteemide rajamine – tegemist peaks olema esmase lahendusega, mis tagab energiatarbe seire ja arvutab esmase energiamärgise. Korteripõhine mõõtmissüsteem on kortermajade energiatõhususe alustala, et oleks tagatud motivatsioon energiakulusid optimeerida ja kontrolli all hoida. Investeering aitab tagada energiatõhususe saavutamise eesmärki ja hoiab kokku 10–20% energiakuludelt.

Primaarenergia vahetus või kombineerimine – kortermajades tasub kaaluda hübriidsete soojuslahenduste kasutuselevõttu soojuspumpade näol kombineerituna kaugküttega. Kui hoones peaks olema kasutusel vana katel (diisel, kütteõli), on mõistlik kaaluda kaugküttele üleminekut, mille hind on stabiilsem, keskkonnajalajälg väiksem, energia- ja amortisatsioonikulud madalamad.

Eramajade energiasäästulahendused

Valdavalt kehtivad samad põhimõtted, mis kortermajade puhul.

Soojuspumplahendustele üleminek kombineeritult börsihinna järgi juhtimissüsteemiga – aitab kuni 30% kulusid madalamal hoida. Kokkuhoid tuleb rahaliselt, kuid mitte nii väga primaarenergia arvelt.

Energia monitoorimissüsteemid – eramajadel on hädavajalik elektritarbijate monitoorimine, et optimeerida standby kulu ning seadistada süsteemid efektiivsematele seadeväärtustele. Monitoorimisega peaksid olema kaetud soojuspumbad, ventilatsiooni- ja jahutussüsteemid. Kokkuhoid 10–20%.

Kliimaautomaatika – erinevalt kortermajadest, kus enamjaolt ei toimu korteripõhist soojusarvestust, saab eramajades rakendada kliimaautomaatikat. Eesmärk on juhtida ruumide temperatuure ajast sõltuvalt vastavalt kasutusprofiilile. Kokkuhoid 20–40%.

Väiksema mõjuga meetmed – akende kiletamine, päikeseelektrijaamad, valgustuse juhtimine, ebavajalike seadmete väljalülitamine, energiatõhusama kodutehnika valik.

Kokkuvõte, energiatõhususe protsess ja soovitused

Olenemata hoonetüübist on võimalik lihtsamate lahendustega kokku hoida 20–30% energiatarbest. Keskmise tasuvusaja juures alla kaheksa aasta on tagatud investeeringu rentaablus ja taskukohasus. Riiklikud eesmärgid aga nõuavad enamat ja toetuste kasutamine tervikrenoveerimiseks on hädavajalik. Oluline on õige tegevuskava: analüüs/audit => projekteerimine/ehitamine => seire/hooldus. Kui protsessi jälgida, on tulemuste saavutamine väga tõenäoline.

Tabel 2. Energiatõhususe realiseerimise protsess

Soovitused riigile

Põhjalikumad soovitused on toodud Rohetiigri ehituse teekaardis https://rohetiiger.ee/wp-content/uploads/2023/09/EHITUSE-TEEKAART-2040-v1.2.pdf peatükis 2.10 „Renoveerimine“.